et | en

Kuidas saada heaks isaks?

 

Paljudes peredes on olemas ideaalse isa kuvand, mille lapsed täiskasvanuks saades omale eeskujuks seavad (poisid isarolli astudes ning tüdrukud omale kaasat valides). Mõnikord hinnatakse isa puhul kõige olulisemaks oskust peret ülal pidada, teinekord on jälle esiplaanil isa ja pereliikmete vahelised lähedased suhted. Isast eeskuju saades hindavad mõned lapsed rohkem füüsilist vaprust, teised jälle rohkem emotsionaalseid oskusi.


 

Oma isa kuvandi järgmine tuleneb sellest, et peame alateadlikult teda oma eeskujuks. Isegi juhul, kui me teadvustame oma isa puudusi (näiteks liigne enesekesksus, hoolimatus teiste suhtes), siis on meil ometi väga raske meie alateadvuses olevat negatiivsete omadustega isa eeskuju eirata. Kui võrrelda näiteks isa ja poja käitumismustreid laste kasvatamisel, siis on need üllatavalt sarnased. Kui isa ei pühendunud pingelise töö tõttu lastele piisavalt tähelepanu, siis tõenäoliselt käivad sama teed ka tema pojad.


 

Psühholoogias on valdav arusaam, et lapse käitumisele avaldab lisaks keskkonnale (kasvatusele) olulist rolli sünnipärane geneetiline informatsioon, mida ei ole võimalik enam hiljem mõjutada. Tänapäeva üks tunnustatumaid rakubioloogia uurijaid dr Bruce. H. Lipton on oma viimaste aastate teaduslikele uurimustele tuginedes aga väitnud, et ka geneetiline informatsioon on pidevalt keskkonna (laste puhul eelkõige vanemate) poolt mõjutatav (vt täpsemalt www.brucelipton.com). Seega on ka mõistetav, kui oluline on poegade kasvatamisel just isa käitumine, kelle eeskujust pojad oma tulevases isarollis lähtuvad.


 

Kui soovime olla oma lastele paremaks isaks, siis esimese sammuna tuleks teadvustada, milline isa me olla soovime. Jättes hetkeks kõrvale oma isa eeskuju, võime näiteks seada endale kolm eesmärki: (i) õnnelik paarisuhe, (ii) tasakaal töö ja pereelu vahel ning (iii) head suhted lastega. Esimesed kaks eesmärki toetavad viimast, sest vanematevahelised konfliktid kanduvad üle ka lastele ning vaid tööle keskendudes ei ole võimalik saavutada lastega piisavalt lähedast suhet.


 

Teine samm on vaadelda, milline isa me tegelikult oleme ehk mis jääb meil seatud ideaalist puudu. Võib olla tuleb meil tunnistada, et näiteks pingelise töö tõttu ei ole ükski seatud eesmärkidest täidetud. See on üsna reaalne, sest nimetatud kolm eesmärki moodustavad omaette holistilise üksteist toetava terviku ning kui sellest tervikust üks osa puudub, siis avaldab see negatiivset mõju ka ülejäänud kahele osale. Kui näiteks isal ei ole erinevalt emast lastega häid suhteid, siis kannatab selle all lõppkokkuvõttes ka paarisuhe (naine ei ole rahul oma mehe rolliga laste kasvatamisel).


 

Kolmandas etapis tuleb analüüsida, miks nimetatud eesmärgid meie elus on senini täitmata. Põhjuseks võib olla näiteks meie isa käitumismuster. Kui isa ei olnud kontaktis oma tunnetega (mis on meeste puhul ju üsna tavaline) ning ei pakkunud seega oma pojale armastavat ja lugupidavat keskkonda, siis tõenäoliselt ei suuda seda pakkuda ka tema poeg. Kui see poeg meheks saanuna tunneb, et ta ei suuda pereliikmetega piisavalt lähedastes suhetes olla, siis tekitab see kodus paratamatult pingelise olukorra. Selle vältimiseks võib mees hakata veetma rohkem aega väljaspool kodu, näiteks tööjuures. Halvemal juhul võib selline olukord viia suhte purunemiseni, lastega kontakti kaotamiseni, samuti võib süveneda tööstress ja üksildustunne, mida proovitakse „ravida“ alkoholiga.


 

Viimaseks sammuks olukorra parandamisel on muuta esiisadelt päritud käitumismustrit ning saavutada kontakt oma tunnetega. Enne selle sammu astumist on oluline teadvustada, millised positiivsed muutused sellega kaasnevad: lähedasem kontakt iseendaga, oma soovide ja vajaduste parem teadvustamine, võime armastada nii iseenast, kui ka teisi jne. Iseenda muutmise motiveerimine aitab meil tõhusamalt vana käitumismustrit murda ning oma tunnetemaailma väravatest sisse astuda.


 

Kuna meie eelmärgitud probleemide allikad on salvestunud alateadvusse, siis on olukorra lahendamiseks kõige tõhusam teha tööd samuti alateadvuse tasandil. Võime küll endale peegli ees seistes järjekordset uusaastalubadust andes kinnitada, et nüüdsest hakkan teisiti käituma, kuid tegelikkuses ei muuda see tavaliselt midagi. Alateadvust võib võrrelda plaadiga, millel olevat muusikat kuulame niikaua, kuni me ei ole plaadile uut muusikat salvestanud. Alateadvuses oleva teabega saame kontakti lõõgastunud olekus, mida võime argielus kogeda une ja ärkveloleku vahepealse seisundina. Selles olekus on meil võimalik salvestada alateadvuse plaadile ka uus muusika ehk käitumismuster.


 

Lõõgastunud olekus alateadvuse mustrite tulemuslikuks muutmiseks oleks soovitav kasutada kõrvalist abi, näiteks terapeuti, kes oskaks leida alateadvusest üles probleemi tekkepõhjused, pärast mida oleks võimalik neid juba vastavalt seatud eesmärkidele muuta. Mediteerimise kogemusega inimene võib aga lõõgasunud olekus alustada ka omal käel vastavate mustrite muutmist, keskendudes mediteerides oma eesmärkidele ning visualiseerides olukordi, kus seatud eesmärgid on juba täitunud. Mõtteenergia, mida me oma soovidesse paneme, hakkab suurendama kõikide nende positiivsete muudatuste toimumise tõenäosust, mida me oma ellu soovime!

 

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 20. novembril 2009.a